Chantal Mouffe

Chantal Mouffe (sündinud 1943 Charlerois Belgias) on Belgiast pärit poliitteoreetik.

Mouffe õppis Louvainis,^[viide?] Pariisis^[viide?] ja Essexis^[viide?] ning on töötanud ülikoolides Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Ladina-Ameerikas^[viide?]. 1989–1995 töötas ta Pariisis kolledži College International de Philosophie programmijuhina. Pärast seda on ta olnud Suurbritannias Westminsteri Ülikooli poliitika ja rahvusvaheliste suhete osakonnas poliitilise teooria professor ja juhib sealset demokraatiauuringute keskust (Centre for the Study of Democracy).

Mouffe’i tuntuim teos on Ernesto Laclauga kahasse kirjutatud "Hegemony and Socialist Strategy: Towards a Radical Democratic Politics" (1985). Raamat kuulub diskursusanalüüsi Essexi koolkonda, mis on Gramscist, poststrukturalismist ja identiteediteooriatest mõjutatud postmarksistlik vasakpoolsust radikaalse demokraatia suunas ümber defineeriv poliitilise diskursuse uurimissuund.

Mouffe on pälvinud tähelepanu "deliberatiivse demokraatia" (eriti selle Rawlsi ja Habermasi versioonide) kriitikuna. Alternatiivina pakub ta välja agonistliku pluralismi – Mouffe kutsub üles demokraatiat radikaliseerima. Strateegiaks oleks laiendada demokraatia vabadusel ja võrdsusel põhinevat liberaalset definitsiooni nii, et see hõlmaks ka erinevusi. Mouffe ja Laclau väidavad, et liberaalse ja deliberatiivse demokraatia püüded konsensust saavutada rõhuvad teistsuguseid arvamusi, rasse, klasse, sugusid ja maailmavaateid.^[1] Radikaalne demokraatia mitte vaid ei aktsepteeri erinevusi, lahkarvamusi ja antagonisme, vaid ka sõltub nendest. Ehitades demokraatia ümber erinevuste ja eriarvamuste, saab ühiskonnas eksisteerivad rõhuvad võimusuhted avalikuks muuta, misjärel neid saab ka vaidlustada.^[2]

Mouffe ja Laclau käisid 2012. aastal Tallinna Ülikooli revolutsioonide teemalises suvekoolis "Revisiting the Revolution: Past, Present, Perspectives" ja esinesid ka avalikul loengul. Loengust jäi kõlama, et poliitikasse oleks vaja rohkem kirge (s.t rahvas peaks poliitikasse kirglikumalt ja isiklikumalt suhtuma) ja parempopulismi kõrvale oleks vaja ka vasakpopulismi. Poliitika peaks ka liikuma eemale keskpaigast – peaks olema selgem vasakpoolsus ja selgem parempoolsus, et oleks, mille vahel valida. Ühes intervjuus on Mouffe öelnud: "Valida tsentris oleva vasakpoolsuse ja tsentris oleva parempoolsuse vahel on peaaegu nagu valida Coca-Cola ja Pepsi-Cola vahel."^[3]